:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Hosted by Kuku Raadio · ET
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Kas inimesed valivad poes toitu teadlikult või juhivad meie otsuseid hoopis harjumused? Miks ei ole ülekaalulisusel ühte põhjust ning miks võivad isegi kõige populaarsemad dieedisoovitused olla eksitavad? Neid küsimusi lahkab saates Tartu Ülikooli käitumisteadlane ja heaolu-uuringute tippkeskuse EstWell teadur Kari Kuulmann. Ta selgitab, miks enamik toiduvalikuid sünnib automaatselt, kuidas lapsepõlves kujunenud harjumused mõjutavad söömist aastakümneid hiljem ning miks emotsionaalne söömine on sageli palju suurem probleem kui ükski konkreetne toiduaine. Juttu tuleb ka uutest kaalulangusravimitest, nende võimalustest ja piirangutest ning sellest, miks kaalulangetamine ja tervislik toitumine ei ole alati üks ja sama eesmärk. Saates arutletakse Nutri-Score’i märgistuse üle, vaadeldakse teaduse ja äri huvide kokkupõrkeid ning kummutatakse mitmeid visalt püsivaid toitumismüüte – alates suhkrust põhjustatud «hüperaktiivsusest» kuni lihtsate seletusteni ülekaalu tekkimise kohta. Vestlus avab, kui keeruline on inimese söömiskäitumine ning miks tõhusad lahendused peavad arvestama nii bioloogia, psühholoogia kui ka keskkonnaga. See on mõtlemapanev saade kõigile, kes tahavad paremini mõista, kuidas kujunevad meie igapäevased toiduvalikud ja mida ütleb nende kohta tänapäevane teadus. Saatejuht Marek Strandberg.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saates räägivad saatejht Marek Standberg ja füüsik ning andmeteadlane Karl Vilhelm Valter sellest, kuidas Eesti süvatehnoloogiaettevõte GScan kasutab kosmilisest kiirgusest pärinevaid müüoneid, et uurida sildu, tunneleid ja teisi massiivseid rajatisi neid lõhkumata. See kõlab nagu ulme, kuid on juba täna päris tehnoloogia, mida kasutatakse Euroopas ja Jaapanis ning mille abil on läbi viidud kümneid kommertsprojekte. Vestlus avab, kuidas kosmilised osakesed võimaldavad näha meetrite sügavusele betooni sisse, miks tavapärased röntgenmeetodid selleni ei küüni ning kuidas masinõpe ja tehisaru muudavad kogutud andmed inseneridele arusaadavaks kolmemõõtmeliseks pildiks. Juttu tuleb ka sellest, miks kunstlikud müüoniallikad on praegu veel tulevikumuusika ning millised füüsikalised ja kiirgusohutuse piirangud nende kasutamist takistavad. Lisaks räägitakse GScani kasvust maailma tipptegijate sekka, ettevõtte koostööst Jaapani infrastruktuurihalduritega, konteinerite ja kahtlaste esemete läbivalgustamisest ning sellest, miks Eesti ettevõte näeb oma tehnoloogial rakendusi alates sildadest kuni meditsiini ja julgeolekuni. Saates puudutatakse ka tehisaru rolli teaduses, süvatehnoloogia ettevõtluse väljakutseid ning seda, miks kosmiline kiirgus võib tulevikus saada sama tavaliseks tööriistaks nagu röntgen on täna.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saates vestlevad Marek Strandberg ja keeletehnoloogia teadur Aivo Olev tehisaru, kõnetuvastuse ja suurte keelemudelite arengust. Juttu tuleb Aivo Olevi teekonnast psühholoogiast tarkvaraarenduse ja keeletehnoloogiani ning tema loodud eestikeelsetest kõnetuvastuslahendustest. Vestluses käsitletakse rahvusvahelisi tehisaru võistlusi, kus autonoomsed agendid pidid analüüsima kõnet, muusikat ja muid helisid ning põhjendama oma järeldusi. Samuti räägitakse sellest, kuidas tänapäevased kõnetuvastus- ja kõnesünteesisüsteemid töötavad, milline on suurte keelemudelite roll nende arendamisel ning kui kaugele on jõudnud eestikeelsed lahendused. Kõne all on ka häälekloonimine, süvavõltsingud, reaalajas kõnetuvastus, väikeste keelte tehnoloogiline toetamine ning tehisaru kasutamine tarkvaraarenduses. Arutletakse, kuidas keelemudelid jõuavad oma vastusteni, milles erineb nende töö inimese mõtlemisest ning millised on praeguste süsteemide piirangud. Saate lõpuosas käsitletakse tehisaru võimalikku rolli hariduses, teadustöös ja tulevastes inimese ning masina koostöövormides. Juttu tuleb ka sellest, kuidas tehisaru kasutatakse treeningandmete loomiseks, milliseid võimalusi see avab keeletehnoloogia arengus ning milliste küsimustega tuleb tehnoloogia edasise arengu juures arvestada.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saates vestlevad saatejuht Marek Strandberg ja kosmoloog, KBFI vanemteadur Hardi Veermäe universumi suurimatest mõistatustest: tumeainest, tumeenergiast, gravitatsioonilainetest ja tuleviku füüsikast. Veermäe selgitab, et tänapäeva kosmoloogia standardmudeli järgi moodustab nähtav aine vaid umbes 5% universumi energiast, ülejäänu jaguneb tumeaine (25%) ja tumeenergia (70%) vahel. Tumeainet tuntakse üksnes selle gravitatsioonilise mõju kaudu ning siiani pole teada, millest see koosneb. Veelgi salapärasem on tumeenergia, mida seostatakse universumi kiireneva paisumisega. Oluline osa saatest keskendus gravitatsioonilainetele. Praegused detektorid LIGO, Virgo ja KAGRA on avanud täiesti uue võimaluse universumit «kuulata», registreerides mustade aukude ja neutrontähtede ühinemisi. Veermäe sõnul võib järgmine suur hüpe tulla Euroopa Kosmoseagentuuri kavandatavast kosmoseobservatooriumist LISA, mis võiks alustada tööd 2030. aastate keskel ning aidata uurida isegi universumi esimesi hetki pärast Suurt Pauku. Juttu tuleb ka neutriinodest, kvantgravitatsioonist ja võimalusest, et tumeaine võib koosneda ürgsetest mustadest aukudest. Veermäe rõhutab, et kuigi vastuseid on veel vähe, on kosmoloogia praegu erakordselt põnevas arengufaasis. Uued teleskoobid, gravitatsioonilainete observatooriumid ja tehisaru annavad lootust, et järgmiste kümnendite jooksul võivad seni lahendamata küsimused lõpuks vastuse saada.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saatejuht Marek Strandberg käsitleb üht Eesti meditsiini kõige põnevamat arengusuunda – rakuravi, mis võib aidata vältida jalaamputatsioone patsientidel, kelle ravivõimalused on peaaegu ammendunud. Stuudios on veresoontekirurg dr Andrus Loog ja keemik dr Ivar Järving, kes räägivad Eestis välja töötatud ning ettevõttes Cellin toodetavast ravimeetodist. Saates selgitatakse, kuidas patsiendi enda rasvkoest eraldatud ja laboris kasvatatud rakud võivad parandada verevarustust ning käivitada kudede taastumise protsesse. Eestis tehakse igal aastal umbes 500 jalaamputatsiooni, kuid esialgsed tulemused näitavad, et uus meetod võib aidata säilitada jäsemeid või vähemalt vähendada amputatsiooni ulatust. Seni on ravi saanud 13 patsienti ning enamikul neist on jalg säilinud. Juttu tuleb ka tüvirakkude olemusest, rakuravi ajaloost, CAR-T vähiravist, tüvirakkude vananemisest ning võimalusest tulevikus oma rakke «panka» talletada. Arutletakse, miks Eesti väiksus võib olla eelis innovaatiliste ravimeetodite arendamisel, millised on rakuravi riskid ja kuidas hinnata kasu ning võimalikke kõrvalmõjusid. Saade avab kuulajale akna kiiresti arenevasse meditsiinivaldkonda, kus teadus, tehnoloogia ja praktiline patsiendiravi kohtuvad viisil, mis võib muuta tuhandete inimeste elu
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saates vestlevad Marek Strandberg ja Tartu Ülikooli arheokeemia professor Ester Oras sellest, kuidas keemia aitab sõna otseses mõttes minevikku lugeda. Arheokeemia ühendab arheoloogia ja kaasaegse analüütilise keemia, võimaldades uurida nii muistseid toidujäänuseid, luid, hambaid, potte kui ka pinnast. Kuulaja saab teada, kuidas inimese hambad talletavad lapsepõlve toitumise jälgi, miks kannibalismi saab luudel tuvastada, kuid biomolekulide põhjal mitte alati eristada, ning kuidas tänapäeva massispektromeetrid, DNA-analüüsid ja proteoomika võimaldavad rekonstrueerida tuhandeid aastaid tagasi elanud inimeste elu. Oluline osa saatest lükkab ümber populaarseid müüte nn paleodieedist. Oras selgitab, et kiviaja inimesed ei olnud üksnes lihasööjad, vaid kasutasid palju rohkem taimset toitu, kui sageli arvatakse. Samuti käsitletakse küsimust, kuidas Eestis toimus üleminek kütt-kalur-korilaste elulaadilt põllumajandusele ning miks see protsess oli pikk ja keeruline, mitte järsk revolutsioon. Saade pakub sissevaadet sellesse, kuidas DNA, õietolm, hambakivi ja isegi pinnases säilinud molekulid muudavad ajaloo järjest enam täppisteaduseks ning aitavad mõista nii mineviku kliimakriise kui ka tänapäeva ühiskonna väljakutseid.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saatejuht Marek Strandberg Tartu Ülikooli kosmosetehnoloogia kaasprofessori Mihkel Pajusaluga Eesti ühest erakordsemast kosmoseprojektist – süvakosmosesse mõeldud OPIC-kaamerast, mille ülesanne võib olla pildistada objekte, mis pärinevad Päikesesüsteemi äärealadelt või isegi teistest tähesüsteemidest. Juttu tuleb sellest, miks kosmoses ei saa kasutada tavalisi mobiiltelefonide kaameraid, kuidas radiatsioon ja vaakum muudavad elektroonika ehitamise keeruliseks ning miks peab kosmosekaamera suutma teha pilte ülilühikese säriajaga. Pajusalu kirjeldab ka missiooni, kus Eesti kaamera saadetakse koos Euroopa ja Jaapani sondidega ootama komeeti või muud väikekeha Maa–Päikese Lagrange’i punkti lähistele. Saates avatakse ka Eesti kosmosetehnoloogia vähem tuntud ajalugu – Tõravere teadlaste roll Nõukogude Liidu kosmoseprogrammides ning tänapäevane Eesti osalus rahvusvahelistes süvakosmose missioonides. Arutelu jõuab lõpuks suurte küsimusteni: kust pärineb aine, millest tekkis elu Maal, ja miks võivad kõige kaugemad komeedid olla justkui ajakapslid Päikesesüsteemi sünnist.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saates arutavad saatejuht Marek Strandberg ja Eesti Panga ökonomist ning majandusteadlane Peeter Luikmel küsimusi, mis puudutavad korraga nii raha tekkimist, rohepööret, energiajulgeolekut kui ka geopoliitikat. Miks kerkivad Eestisse järjest miljardiprojektid, mille taga võib olla rohkem võitlust maa, vee ja õiguste kui reaalse raha pärast? Kas tuleviku energiasüsteemis peab hoopis inimene õppima tarbima siis, kui tuul puhub ja päike paistab? Ning miks võib rohepööre vähendada sõltuvust Vene naftast, kuid kasvatada sõltuvust Hiina tehnoloogiast? Saates räägitakse vesinikust, metanoolist, juhitavast elektritarbimisest, negatiivsetest elektrihindadest ja sellest, kuidas raha tekib tegelikult alles kokkulepete, õiguste ja pikaajaliste garantiide kaudu. Jutuks tuleb ka Hans-Werner Sinni «roheparadoks», mille järgi võivad fossiilkütuste piirangud hoopis kiirendada nende põletamist mujal maailmas. Lisaks puudutatakse Jevonsi paradoksi, Euroopa võimalikku «rohelist kapseldumist», Hiina strateegilist tõusu ning küsimust, kas kliimapoliitika tegelik eesmärk pole mitte ainult emissioonide vähendamine, vaid ka autokraatlike naftariikide mõju kärpimine. See on saade sellest, kuidas energia, raha ja geopoliitika kujundavad üheaegselt nii Eesti tulevikku kui kogu maailma võimalikku arengut.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Seekordses saates arutlevad saatejuht Marek Strandberg, Maaülikooli veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini professor Arvo Viltrop ja Tartu Ülikooli viroloogia kaasprofessor Margus Marjak loomataudide, zoonooside ja tulevaste pandeemiate üle. Fookuses on sigade Aafrika katk, mis pole Eestist kadunud, vaid liigub praegu madalseisus pärast jahihooaja lõppu. Viltrop selgitab, et Eestis levib viirus peamiselt metssealt farmi, mitte farmist farmi nagu Rumeenias, kus väikepidamiste rohkus soodustab nakkuste levikut. Juttu tuleb ka sellest, miks seakatku vastu tõhusa vaktsiini loomine on teaduslikult väga keeruline. Marjak kirjeldab, kuidas viiruste pidev muteerumine võimaldab neil vahel liikuda loomalt inimesele ning miks inimtegevus – metsade raadamine, põllumajanduse laienemine ja kontakt metsloomadega – suurendab uute zoonootiliste haiguste tekke riski. Arutatakse ka WHO mõistet „X-viirus“, mis tähistab veel tundmatut võimalikku tulevast pandeemiatekitajat. Saate teises pooles räägitakse linnugripist, bioohutusest ja sellest, milline võiks olla tuleviku «turvaline» seafarm. Kõlama jääb mõte, et loomataudidega võitlemine tähendab üha kallimaid kaitsemeetmeid, kuid ilma nendeta pole võimalik tagada ei toidujulgeolekut ega ohutut toitu.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saates räägib Tartu Ülikooli geneetilise epidemioloogia professor Tiin Laisk täpselt sellst, mida Henry Higgins «Mu veetlevas leedis» küsis Elisa Doolottle asjus. Nimelt naiste tervis ongi sedavõrd teistsuune kui meeste oma. Tuleb välja, et naised vajaksid omaette ravimeid, aga neid lihtsalt pole. Seda muidgi, kui jätame rasestumisvastased prepaaadid välja. Naisi ei ole eri põhjustel kaastaud piisavalt ka ravimiuuringutesse. Triin Laisk on saanud riigi teaduspreemia just naiste tervise geneetiliste uuringute eest ja peamiselt töö eest, milles ta alustas naiste kaaridistamist. Laisk selgitab, miks naiste organism ei ole lihtsalt «väiksem mees», kuidas hormoonide kõikumised mõjutavad haigusriske, ravimite toimet ja isegi vaimset tervist ning miks paljud ravimid pole naiste peal piisavalt läbi uuritud. Saates avatakse ka kiiresti arenevaid teadusvaldkondi nagu epigeneetika, eksposoomika ja genoomne epidemioloogia. Kuuleb, miks ainult genoomi järjestamisest ei piisanud vähi väljaravimiseks, mida tegelikult tähendavad polügeensed haigused ning kuidas tehisaru võiks aidata geneetilisi andmeid mõtestada. Saates arutatakse ka linnaruumi, keskkonnamürkide, liikumise ja tervisekäitumise seoseid ning seda, miks tervis ei sõltu ainult inimese enda valikutest. Saate lõpus räägib Triin Laisk oma uuest Euroopa Teadusnõukogu projektist, mille eesmärk on mõista, miks mõned naised reageerivad hormonaalsetele muutustele väga raskete sümptomitega, teised aga peaaegu mitte.