:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Hosted by Kuku Raadio · ET
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saatejuht Marek Strandberg käsitleb üht Eesti meditsiini kõige põnevamat arengusuunda – rakuravi, mis võib aidata vältida jalaamputatsioone patsientidel, kelle ravivõimalused on peaaegu ammendunud. Stuudios on veresoontekirurg dr Andrus Loog ja keemik dr Ivar Järving, kes räägivad Eestis välja töötatud ning ettevõttes Cellin toodetavast ravimeetodist. Saates selgitatakse, kuidas patsiendi enda rasvkoest eraldatud ja laboris kasvatatud rakud võivad parandada verevarustust ning käivitada kudede taastumise protsesse. Eestis tehakse igal aastal umbes 500 jalaamputatsiooni, kuid esialgsed tulemused näitavad, et uus meetod võib aidata säilitada jäsemeid või vähemalt vähendada amputatsiooni ulatust. Seni on ravi saanud 13 patsienti ning enamikul neist on jalg säilinud. Juttu tuleb ka tüvirakkude olemusest, rakuravi ajaloost, CAR-T vähiravist, tüvirakkude vananemisest ning võimalusest tulevikus oma rakke «panka» talletada. Arutletakse, miks Eesti väiksus võib olla eelis innovaatiliste ravimeetodite arendamisel, millised on rakuravi riskid ja kuidas hinnata kasu ning võimalikke kõrvalmõjusid. Saade avab kuulajale akna kiiresti arenevasse meditsiinivaldkonda, kus teadus, tehnoloogia ja praktiline patsiendiravi kohtuvad viisil, mis võib muuta tuhandete inimeste elu
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saates vestlevad Marek Strandberg ja Tartu Ülikooli arheokeemia professor Ester Oras sellest, kuidas keemia aitab sõna otseses mõttes minevikku lugeda. Arheokeemia ühendab arheoloogia ja kaasaegse analüütilise keemia, võimaldades uurida nii muistseid toidujäänuseid, luid, hambaid, potte kui ka pinnast. Kuulaja saab teada, kuidas inimese hambad talletavad lapsepõlve toitumise jälgi, miks kannibalismi saab luudel tuvastada, kuid biomolekulide põhjal mitte alati eristada, ning kuidas tänapäeva massispektromeetrid, DNA-analüüsid ja proteoomika võimaldavad rekonstrueerida tuhandeid aastaid tagasi elanud inimeste elu. Oluline osa saatest lükkab ümber populaarseid müüte nn paleodieedist. Oras selgitab, et kiviaja inimesed ei olnud üksnes lihasööjad, vaid kasutasid palju rohkem taimset toitu, kui sageli arvatakse. Samuti käsitletakse küsimust, kuidas Eestis toimus üleminek kütt-kalur-korilaste elulaadilt põllumajandusele ning miks see protsess oli pikk ja keeruline, mitte järsk revolutsioon. Saade pakub sissevaadet sellesse, kuidas DNA, õietolm, hambakivi ja isegi pinnases säilinud molekulid muudavad ajaloo järjest enam täppisteaduseks ning aitavad mõista nii mineviku kliimakriise kui ka tänapäeva ühiskonna väljakutseid.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saatejuht Marek Strandberg Tartu Ülikooli kosmosetehnoloogia kaasprofessori Mihkel Pajusaluga Eesti ühest erakordsemast kosmoseprojektist – süvakosmosesse mõeldud OPIC-kaamerast, mille ülesanne võib olla pildistada objekte, mis pärinevad Päikesesüsteemi äärealadelt või isegi teistest tähesüsteemidest. Juttu tuleb sellest, miks kosmoses ei saa kasutada tavalisi mobiiltelefonide kaameraid, kuidas radiatsioon ja vaakum muudavad elektroonika ehitamise keeruliseks ning miks peab kosmosekaamera suutma teha pilte ülilühikese säriajaga. Pajusalu kirjeldab ka missiooni, kus Eesti kaamera saadetakse koos Euroopa ja Jaapani sondidega ootama komeeti või muud väikekeha Maa–Päikese Lagrange’i punkti lähistele. Saates avatakse ka Eesti kosmosetehnoloogia vähem tuntud ajalugu – Tõravere teadlaste roll Nõukogude Liidu kosmoseprogrammides ning tänapäevane Eesti osalus rahvusvahelistes süvakosmose missioonides. Arutelu jõuab lõpuks suurte küsimusteni: kust pärineb aine, millest tekkis elu Maal, ja miks võivad kõige kaugemad komeedid olla justkui ajakapslid Päikesesüsteemi sünnist.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saates arutavad saatejuht Marek Strandberg ja Eesti Panga ökonomist ning majandusteadlane Peeter Luikmel küsimusi, mis puudutavad korraga nii raha tekkimist, rohepööret, energiajulgeolekut kui ka geopoliitikat. Miks kerkivad Eestisse järjest miljardiprojektid, mille taga võib olla rohkem võitlust maa, vee ja õiguste kui reaalse raha pärast? Kas tuleviku energiasüsteemis peab hoopis inimene õppima tarbima siis, kui tuul puhub ja päike paistab? Ning miks võib rohepööre vähendada sõltuvust Vene naftast, kuid kasvatada sõltuvust Hiina tehnoloogiast? Saates räägitakse vesinikust, metanoolist, juhitavast elektritarbimisest, negatiivsetest elektrihindadest ja sellest, kuidas raha tekib tegelikult alles kokkulepete, õiguste ja pikaajaliste garantiide kaudu. Jutuks tuleb ka Hans-Werner Sinni «roheparadoks», mille järgi võivad fossiilkütuste piirangud hoopis kiirendada nende põletamist mujal maailmas. Lisaks puudutatakse Jevonsi paradoksi, Euroopa võimalikku «rohelist kapseldumist», Hiina strateegilist tõusu ning küsimust, kas kliimapoliitika tegelik eesmärk pole mitte ainult emissioonide vähendamine, vaid ka autokraatlike naftariikide mõju kärpimine. See on saade sellest, kuidas energia, raha ja geopoliitika kujundavad üheaegselt nii Eesti tulevikku kui kogu maailma võimalikku arengut.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Seekordses saates arutlevad saatejuht Marek Strandberg, Maaülikooli veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini professor Arvo Viltrop ja Tartu Ülikooli viroloogia kaasprofessor Margus Marjak loomataudide, zoonooside ja tulevaste pandeemiate üle. Fookuses on sigade Aafrika katk, mis pole Eestist kadunud, vaid liigub praegu madalseisus pärast jahihooaja lõppu. Viltrop selgitab, et Eestis levib viirus peamiselt metssealt farmi, mitte farmist farmi nagu Rumeenias, kus väikepidamiste rohkus soodustab nakkuste levikut. Juttu tuleb ka sellest, miks seakatku vastu tõhusa vaktsiini loomine on teaduslikult väga keeruline. Marjak kirjeldab, kuidas viiruste pidev muteerumine võimaldab neil vahel liikuda loomalt inimesele ning miks inimtegevus – metsade raadamine, põllumajanduse laienemine ja kontakt metsloomadega – suurendab uute zoonootiliste haiguste tekke riski. Arutatakse ka WHO mõistet „X-viirus“, mis tähistab veel tundmatut võimalikku tulevast pandeemiatekitajat. Saate teises pooles räägitakse linnugripist, bioohutusest ja sellest, milline võiks olla tuleviku «turvaline» seafarm. Kõlama jääb mõte, et loomataudidega võitlemine tähendab üha kallimaid kaitsemeetmeid, kuid ilma nendeta pole võimalik tagada ei toidujulgeolekut ega ohutut toitu.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saates räägib Tartu Ülikooli geneetilise epidemioloogia professor Tiin Laisk täpselt sellst, mida Henry Higgins «Mu veetlevas leedis» küsis Elisa Doolottle asjus. Nimelt naiste tervis ongi sedavõrd teistsuune kui meeste oma. Tuleb välja, et naised vajaksid omaette ravimeid, aga neid lihtsalt pole. Seda muidgi, kui jätame rasestumisvastased prepaaadid välja. Naisi ei ole eri põhjustel kaastaud piisavalt ka ravimiuuringutesse. Triin Laisk on saanud riigi teaduspreemia just naiste tervise geneetiliste uuringute eest ja peamiselt töö eest, milles ta alustas naiste kaaridistamist. Laisk selgitab, miks naiste organism ei ole lihtsalt «väiksem mees», kuidas hormoonide kõikumised mõjutavad haigusriske, ravimite toimet ja isegi vaimset tervist ning miks paljud ravimid pole naiste peal piisavalt läbi uuritud. Saates avatakse ka kiiresti arenevaid teadusvaldkondi nagu epigeneetika, eksposoomika ja genoomne epidemioloogia. Kuuleb, miks ainult genoomi järjestamisest ei piisanud vähi väljaravimiseks, mida tegelikult tähendavad polügeensed haigused ning kuidas tehisaru võiks aidata geneetilisi andmeid mõtestada. Saates arutatakse ka linnaruumi, keskkonnamürkide, liikumise ja tervisekäitumise seoseid ning seda, miks tervis ei sõltu ainult inimese enda valikutest. Saate lõpus räägib Triin Laisk oma uuest Euroopa Teadusnõukogu projektist, mille eesmärk on mõista, miks mõned naised reageerivad hormonaalsetele muutustele väga raskete sümptomitega, teised aga peaaegu mitte.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Kas tuuleenergia päästab kliima – või seab ohtu nähtamatu maailma meie peade kohal? Saates viib Marek Strandberg kuulaja seekord taeva alla, kus ristuvad inimeste energiaplaanid ja lindude iidsed rändeteed. Külas on Leho Luigujõgi, kes selgitab, miks tuulepargi asukoht ei ole pelgalt kaartide ja kilomeetrite küsimus, vaid keeruline kompromiss looduse, tehnoloogia ja ühiskonna vahel. Kuigi Eesti õhuruum ei ole ornitoloogidele enam tundmatu, peituvad kriitilised erinevused detailides: paarikümne kilomeetri sees võivad lindude lennukoridorid ja toitumisalad muutuda kardinaalselt. Samal ajal suruvad inimkesksed piirangud tuulikud üha enam metsadesse – just sinna, kus elavad kõige tundlikumad liigid. Räägime sellest, kuidas kotkad keerutavad“end tõusvates õhuvooludes otse ohu suunas, miks öised rändurid eksivad tuulikute punaste tulede tõttu ning kas nutikad lahendused võiksid päästa tuhandeid elusid. Arutleme ka selle üle, miks ühiskondlik vastuseis on kasvanud ning kas tuulikud peaksid tegelikult olema inimestele lähemal, mitte kaugemal. See on saade valikutest: kuhu ehitada, keda kaitsta ja kui palju oleme valmis loodusega arvestama.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saates arutlevad saatejuht Marek Strandberg, Tartu Ülikooli professor Tuul Sepp ja loomaökoloog Jeffrey Gabrillet Eesti merelindude uurimise, keskkonnareostuse ja teaduse populariseerimise üle. Jeffrey Gabrillet on 2026. aasta presidendi noore teadlase preemia laureaat ja ta jõudis Eestisse rahvusvahelise koostöö kaudu ning on nüüdseks loonud ka oma uurimisrühma, keskendudes merelindude ökoloogiale ja reostuse mõjudele. Saates rõhutatakse Eesti ainulaadset, üle 50 aasta kestnud merelindude andmestikku, mis võimaldab uurida nii lindude vananemist kui ka keskkonnamõjusid. Erilist tähelepanu pööratakse reostusele – raskmetallidele, ravimijääkidele ja pestitsiididele –, mille mõju lindude tervisele ja järglastele on alles osaliselt mõistetud. Katsed näitavad, et isegi realistlikel tasemetel reostus võib mõjutada poegade arengut ja vanemlikku käitumist. Arutletakse ka merelindude arvukuse muutuste üle: globaalne langus vastandub Matsalu koloonia kasvule, mis näitab sobivate elupaikade kriitilist tähtsust. Saade käsitleb ka kliimamuutuse mõju, näiteks tormide sagenemist ja pesitsuse ebaõnnestumist. Oluline teema on teaduse viimine avalikkuseni – läbi raamatute, koomiksite ja mängude. Sepp rõhutab, et looduse mõistmine algab lapsepõlves ning aitab kujundada keskkonnateadlikumat ühiskonda. Saade seob teaduse, keskkonna ja inimese vastutuse üheks tervikuks.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saates "Kukkuv õun" arutleb saatejuht Marek Strandberg koos Kati Orru ja Sten Hanssoni 2026. aasta riikliku teaduspreemia pälvinud uurimuse «Haavatavus hädaolukordades» teemadel. Saate keskne sõnum on, et konkreetsete isikute haavatavus hädaolukorras ei ole püsiv omadus, vaid sõltub konkreetsest kriisist ja olukorrast. Uurijad pakuvad välja sündmusekeskse lähenemise: oluline pole niivõrd see, kes inimene on, vaid millisesse olukorda ta satub. Seda võrreldakse triaažiga, mida kasutatakse kriiside planeerimisel, mitte otseses päästetöös. Arvestada tuleb, et riik suudab suurõnnetuses aidata vaid piiratud hulka inimesi. Saates käsitletakse ka kriiside kaskaadset mõju: ühe teenuse katkemine (nt elekter) toob kaasa laiemad häired kogu ühiskonnas. Oluline roll on kommunikatsioonil – info võib jääda saamata, olla arusaamatu või mitte viia tegutsemiseni. Rõhutatakse, et kriisivalmidus ei ole ainult riigi ülesanne. Vastutus lasub ka inimestel, kogukondadel ja ettevõtetel. Oluline on nii varude olemasolu kui ka toimivad sotsiaalsed võrgustikud. Saade toob esile vajaduse mitmekanalise teavituse, kogukondliku koostöö ja praktilise kriisiõppe järele, et tugevdada ühiskonna vastupidavust.
:format(jpeg)/https://f303.pmo.ee/a28gdXZoUMwJz3ieMrJwNKLoBeQeZwxvq8N8G1zZ.jpg)
Saates "Kukkuv õun" arutleb saatejuht Marek Strandberg koos Kati Orru ja Sten Hanssoni 2026. aasta riikliku teaduspreemia pälvinud uurimuse «Haavatavus hädaolukordades» teemadel. Saate keskne sõnum on, et konkreetsete isikute haavatavus hädaolukorras ei ole püsiv omadus, vaid sõltub konkreetsest kriisist ja olukorrast. Uurijad pakuvad välja sündmusekeskse lähenemise: oluline pole niivõrd see, kes inimene on, vaid millisesse olukorda ta satub. Seda võrreldakse triaažiga, mida kasutatakse kriiside planeerimisel, mitte otseses päästetöös. Arvestada tuleb, et riik suudab suurõnnetuses aidata vaid piiratud hulka inimesi. Saates käsitletakse ka kriiside kaskaadset mõju: ühe teenuse katkemine (nt elekter) toob kaasa laiemad häired kogu ühiskonnas. Oluline roll on kommunikatsioonil – info võib jääda saamata, olla arusaamatu või mitte viia tegutsemiseni. Rõhutatakse, et kriisivalmidus ei ole ainult riigi ülesanne. Vastutus lasub ka inimestel, kogukondadel ja ettevõtetel. Oluline on nii varude olemasolu kui ka toimivad sotsiaalsed võrgustikud. Saade toob esile vajaduse mitmekanalise teavituse, kogukondliku koostöö ja praktilise kriisiõppe järele, et tugevdada ühiskonna vastupidavust.